Wushu on vallutamas meie pealinna. Kuid millega on tegu?

Selle küsimuse esitas ajakiri Iluguru Priit Kõrvele (http://kungfu.ee), kes on Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president, Eesti Olümpiakomitee Ju-Jutsu, Wushu ja Aikido kutsekomisjoni esimees, Spordiklubi Julged Wushu/Kungfu treenes ja Euroopa Wushu XIV Meistrivõistluste peakorraldaja.

Küsis Kertti Viru

Kungfu  kõlab tuttavalt, aga mis on wushu?

Wushu tähendab sõjakunsti (wu sõda ja shukunst). Tänapäeval mõeldakse wushu all Hiinast pärit võitluskunsti, millel on üle 500 stiili. Lisaks wushule kasutatakse Hiina võitluskunstide kohta sõna kungfu (kung energia ja fu aeg), mis on Läänes isegi rohkem levinud. Termin „kungfu” võeti kasutusele eksikombel, aga kuna see kõlab nii hästi, on käibel siiani. Kungfud võib tõlgendada kindla aja jooksul omandatud oskusena. Nii oskavad näiteks kokad, õpetajad, autojuhid jt kungfud omal alal. Kui keegi väidab, et kungfu on parem, kui wushu või vastupidi, siis on ta alles Hiina võitluskunsti õppimise teekonna alguses.

Miks on Maarjamaa pikaldasele ja hallis kliimas kohanenud inimesele vaja idamaist võistluskunsti?

Küsimus võiks olla hoopis selline, et mis tasandil wushud ja kellele? Vaadates ainult võitluslikku poolt, on hea osata kaitsta ennast ja oma lähedasi. Tervise poolelt võib julgelt väita, et wushu on üks mitmekesisemaid spordialasid, mis arendab keha mitmeti, tugevdades oluliselt nii füüsist, kui ka immuunsussüsteemi. Mõeldes vaimsele poolele, siis on läbi aegade kuulunud wushu treeningute juurde qiguni tehnikad (meditatiivsed harjutused). Olles alaga tegelenud kakskümmend aastat, julgen öelda, et just vaimse arengu pool on minu jaoks kõige olulisem. Läbi aastatuhandete on Hiina juhid olnud lisaks muudele tegevustele ka wushu harrastajad. Punktmassaaži ja nõelravi põhimõtted ning väljakujunemine on samuti seotud Hiina võitluskunstide arenguga.

Kuidas tuli wushu Teie ellu?

Nagu paljudel minu põlvkonna inimestel – läbi idamaise filosoofia uurimise. Omal ajal, kui kuskil näidati mõnda wushu filmi, käisin kindlasti vaatamas. Kord, kui kuulsin, et üks Aasia päritolu tegelane õpetab Tallinnas tõelist kungfud, tormasin koos paari sõbraga kohale. Alles nüüd saan aru, kuidas mul oma esimese õpetajaga vedas. Korealane Lev Kim on arst ja  võitluskunstide meister. Tänu temale olen hakanud mõistma võitluskunstide ilu ja nende harrastamisega kaasas käivat vastutust. Lev Kimi eeskuju oli see, mis viis mind ka meditsiini juurde. Hiljem olen õppinud mitmete meistrite käe all. Möödunud aastal käisin end täiendamas Hiinas, Wudani mägedes, ühes wushu akadeemias.

Kui palju olete kokku puutunud väitega, et wushu on üks järjekordne kaklusklubi?

Ei ole eriti, kuid, kui kasutada kungfu nimetust, siis hakkavad nii mõnedki kätega vehkima ja imelikke hääli tegema. See on filmide mõju. Samas, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis selline arvamus osadel inimestel on küll. Oma olemuselt kujutab 95% spordialasid sõjalisi harjutusi: odavise, kettaheide, jalgpall, mis on sõjalis-strateegiline mäng, aga ka jooksmine, mis tähendab harjutusi sõjaliste ülesannete kiireks täitmiseks. Kui keegi siinkohal vaidleb ja väidab vastupidist, siis tuleks tal lihtsalt ajalooga tutvuda. Suurema osa spordialade puhul tehakse tööd eelkõige kehaliselt, kuid samas on wushus selgelt ka vaimne pool ning selle arendamine. Lõpuks oleneb kõik ikkagi õpetajast või treenerist, kas ta aitab treenida ainult keha või annab midagi ka vaimule. Tehke lihtne katse ja kuulake pärast treeningut, kuidas sportlased räägivad. Kui kuulete iga kolmanda sõnana x…x (loe:piip), siis ei saa selle treeningrühma kohta rääkida erilisest vaimsusest ja seda olenemata sellest, kuidas konkreetset spordiala nimetatakse.

Teie klubis on palju lapsi. Kas nende vanemad on kursis, millega täpselt võsuke tegeleb või on mõni neist saadetud trenni lihtsalt selleks, et õppida, kuidas end maksma panna? Kuidas harite vanemaid?

Olen teinud läbi aastate koostööd laste vanematega. Paljud neist osalevad aktiivselt klubi ürituste korraldamises. Lisaks olen teinud oma õpilastele ja nende vanematele erinevaid koolitusi, mille sisuks on sport, esmaabi, seadusandlus, vastvast kultuurist tuleneva filosoofia alused jpm. Täiendavate teadmiste abil on enamjaolt õnnestunud ainult kaklema tulijad suunata teiste eesmärkideni. Kakskümmend aastat treeneritööd on minu ellu toonud väga erinevaid õpilasi. Enese maksmapanemise seisukohast, kui siin mõelda vaimset maksmapanemist, siis selleks, et olla millegi või kellegi juht, peab seda oskama. Nende jaoks, kes tahavad end ainult kehaliselt kehtestada, pole wushus kohta.

Lugesin liidu kodulehelt, et wushu üks osa on ka võitlus kujuteldava vastasega. Mida peab tegema, et vastast ette kujutada nii, et ta võrdne vastane oleks? Kuidas sellist tegevust üldse hinnatakse?

Kõigi spordialade juurde kuulub võitlus või mäng kujuteldava vastasega, mis on tehnikate lihvimise harjutus. Kui mõelda sellele, mis on oda sihtotstarve, siis peaks ju odaviskaja ka kogu aeg kedagi sihtima. Eelkõige võitluskunsti seisukohast vaadatuna on tegemist harjutustega, mille kaudu lihvitakse oma liigutuslik vilumus selliseks, et vastasega olles ei esineks enam olulisi vigu. Kui inimene on saavutanud piisava kontrolli oma keha üle, saab ta endale suuremat ohtu ette kujutades õppida tehnikaid koostöös partneriga. Kui rääkida hindamisest, siis on kõrvalt selgelt näha, kas liigutused on konkreetse otstarbega või lihtsalt jäljendatakse midagi, mille sisu pole mõistetud. Selleks, et löögil või kaitsetehnikal oleks jõudu, peab selles osalema kogu keha. Kiiruse saavutamiseks peab liigutus olema sooritatud võimalikult lõdvestunult. Samas selleks, et mitte vigastada nt liigeseid või lihaseid, peab plokk või löök lõppema reeglina pingestatult. Vilunud silmal on võimalik kõrvalt näha, kas asjal on sisu või mitte.

26 kuni 30 märts toimuvad Euroopa Wushu meistrivõistlused. Kuidas sai Tallinn sellise au osaliseks?

See on kuue-seitsme aasta töö tulemus. Osalesime aktiivselt rahvusvahelistel wushuga  seotud sündmustel, kus rääkisime oma ideedest, kuidas wushud maailmas arendada. 2010. aastal astusime erinevate wushu organisatsioonide liikmeks üle kogu maailma, s.h Euroopas. Korrektsus ja usaldatavus olid need, mis tõestasid ajaga, et Eesti väärib võimalust neid võistlusi korraldada.

Kui sprindis võidab kõige kiirem ja tõstmises kõige tugevam, siis kes võidab tiitli „Euroopa meister wushus”?

Kiirus, jõud, hea koordinatsioon, vastupidavus – need kõik peavad olemas olema, et wushus meistritiitlit saada. Ilma tugeva vaimuta ei saavuta paraku kohe üldse midagi.

Ajakirja IluGuru jaoks on põneva wushu maailma väravad juba paokil ning soovime sealt julgelt sisse astuda. Kuidas võiks see filosoofia ja spordiala olla kasulik meie lugejatest ilugurudele?

Inimene, kes on terve nii kehalt, kui vaimult, s.t on heas vormis, tema silmad säravad. See  haarab kaasa ja lummab kõrvalseisjaid. Wushu, oma mitmekülgsuses, pakub igale inimesele võimalust saavutada sisemine ilu, mis on üks olulisimaid asju meie elus. Loomulikult on selleks vaja teha palju tööd. Miski ei tule kätte sõrmenipsuga. Kui siiski tuleb, on selle väärtus inimesele madal, sest ta ei oska seda vääriliselt hinnata. See on paljude loomult andekate inimeste probleem.