Kas Wushu või Kung fu?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve
Wushu-t ja kung fu-d loetakse sünonüümideks. Teineteisest on neid praktiliselt võimatu eristada. Wushu [ušu] on Hiina võitluskunstide ametlik nimetus. Mandariini keeles tähendab Wushu sõjakunsti, kung fu terminit võib tõlgendada kui kindla perioodi vältel omandatud oskust. Seega näiteks kokad, õpetajad, autojuhid jt oskavad kung fu-d omal alal.

Praeguseks on wushu-st välja kasvanud mitmed head alastiilid – karate, aikido, taekwondo – mis kannavad edasi wushu sisu.

Kas Wushu abil on võimalik arendada painduvust?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve
Wushu, olles keeruline sport väga keeruliste liigutustega, vajab meisterlikku painduvust, et saaks vastavalt igale stiilile liikuda. Painduvus on kombinatsioon lihaste ja kõõluste elastsusest, liigeste liikuvusest ja antagonistlike lihaste kiirest lõdvestumisest ja pingutusest iga liigutuse sooritusel.

Komplekssed akrobaatilised oskused, nagu hüppe pealt sooritatud jalalöögid, spagaadid, rullumised, vajavad täiuslikku koordinatsiooni ja üleüldist väledust. Mõlemad oamdused saavutatakse pideva painduvustreeninguga.

Wushule on omapärased iseloomulikud painduvusharjutused – näiteks rougong, mis on olemas vaid Wushus, kuid puudub teistes sportides. 

Milleks Wushud üldse praktiseeritakse?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Wushud praktiseeritakse keha tugevdamiseks, enesekaitseks, ravi otstarbel ja ka vaimu arendamiseks. Siin kohal peab ära märkima, et Wushu treeningust 70%-90% koosneb just nimelt vaimsetest harjutustest, vähemalt vanasti oli see nii, kuid tänapäeval ei ole selleks lihtsalt võimalust. Seetõttu on paljud meistrid läinud välise külje õpetamise teed.  

Kas Wushu on vanim käsivõitlusviis?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Wushud loetakse tõesti üheks vanimaks käsivõitlusviisiks. Algul kujutas Wushu endast puhtalt käsivõitlust, hiljem lisandusid sinna juurde erinevad elemendid nagu kaikad, mõõgad, odad, noad jms. Tõelise Wushu meistri käes võis muutuda ükskõik milline ese ohtlikuks relvaks.

Missugune on Wushu modernsete ja traditsiooniliste stiilide erinevus?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Suurimaks erinevuseks modernsete ja traditsiooniliste stiilide vahel on taolude kohapealt see, et traditsioonilistes vormides on vähem akrobaatikat ning keskendutakse rohkem  võitluslikkudele elementidele ja tehnikate praktilisusele. Üleüldises treeningus on traditsioonilised stiilid palju karmimad ja kohati ka brutaalsemad, treeningud on suunatud rohkem reaalsete võitlusoskuste treenimisele, reaalseteks ja reegliteta olukordadeks. Stiilide surmavus on ka üks põhjuseid, miks 1953. aastal keelati ära meistrite vahelised duellid. See säästis paljud meistrid enneaegsest hukust kuid.

Milliseid eluvaldkondi Wushu enda alla haarab?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Wushu haarab endasse palju eluvaldkondi. Ta õpetab meid, kuidas end kaitsta kellegi rünnaku vastu, samas ka seda, kuidas õigesti elada. Wushu-s on kaks põhisuunda “pehme” ja “jäik”. “Jäiga” koolkonna all mõeldakse eelkõige neid stiile, kus pööratakse peatähelepanu kiirusele, liigutuste koordinatsioonile, füüsilisele jõule. “Jäiga” stiili esindajad armastavad demonstreerida oma jõudu, purustades telliskive paljaste kätega. Nad on võimelised hakkama saama loetud sekundite jooksul mitme vastasega. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et neid iseloomustab Wushu välise külje esiletoomine, kõrvalekaldumatus oma eesmärgist ja agressiivsus. “Pehme” koolkond usub vastupidi rohkem pehmesse, plastilisse, painduvasse, keha ja mõistuse liitu. Füüsiline tegevus treenib hingamist, harmooniline hingamine omakorda arendab keha. Nad pööravad tähelepanu pehmusele ja järeleandlikkusele (kaasaminekule asjade loomuliku käiguga). Vaatamata mõttelisele jaotusele kasutavad mõlemad koolkonnad vastavalt olukorrale nii agressiivsust kui ka järeleandlikust (jäikust-pehmust). Neist kahest põhisuunast saavad alguse omakorda sajad erinevad stiilid.

Wushu on peen kunst mis põhineb mõistuse tööl ja  see väljendub käsivõitluses tehnilistes võtetes. 

www.kungfu.ee

Kus riigis Wushu siis sündinud on ja kuidas on kujunenud Wushu füüsilise ja vaimse poole harmoonia?

Kus riigis Wushu siis sündinud on ja kuidas on kujunenud Wushu füüsilise ja vaimse poole harmoonia?
Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Wushu kodumaa on Hiina, kuid ei tohiks ära unustada India ja teiste antud piirkonna maade mõju Hiina võitluskunstide väljakujunemisele. Ainus, mida saab kindlalt väita, on see, et Wushu pärineb Aasiast (samas ei tuleks ära unustada ka Aleksander suure sõjakäigu mõjusid). Tugevaimat mõju on avaldanud lisaks Hiinale endale India maad, kust on pärit ka Wushu filosoofilised alused. 

Põhilisteks mõjutajateks loetakse Tao-ismi ja Budismi, millele tuginevad praktiliselt kõik Wushu arusaamad ning samuti ka vaimsed ja füüsilised harjutused. Enamus Wushu meistritest olid ühe või teise eelpool nimetatud vaimse koolkonna järgijad. Lisaks sõjapealikele olid nendeks just mungad need, kes lihvisid Wushu tõeliseks võitluskunstiks, neile oli võitluslik aspekt üldse teisejärguline. 

Kedagi tappa või sandistata ei olnud nende jaoks kunagi eesmärk. Nende püüdluste eesmärgiks oli vaimse ja füüsilise tasakaalu ning harmoonia saavutamine. Põhimõtteks oli mitte oma vastase välise jõuga kokku põrgata, vaid selle mõjul painduda, et seejärel veel tugevamana (oma vastase jõust tugevust ammutades) tõusta, näidates üles enese vaoshoitust (vastupidavust ja vaimset üleolekut oma vastasest) kõige halva ja ebaõnnestunu vastu, võttes vigadest õppust, saavutades tugevust läbi oma kaotuste ja eluõppetundide. 
www.kungfu.ee