Esimesed käsivõitluse vormid iidses Hiinas kerkisid esile Xia, Shang ja Zhou dünastia ajal. Need vormid, koos pronksist relvade kasutuselevõtuga, muutusid võitlusoskusteks ja olid kasutuses sõjaväe treeningutel nimega junlian (otsetõlkes armeetreening). Zhangguo ehk sõdivate riikide ajastu aegses Hiinas (770 – 221 e.m.a.) toimus võitluskunstide rolli tähtsuse kasv pidevate riikidevahelise sõja tõttu.
Esimesi tõendeid kodifitseeritud wushu vormidest leidub klassikalistes tekstides nagu „Shijing“ (Laulude Raamat), milles on Ood Laimajatele, kus leidub lause „Wu quan wu yong“, mida saab tõlkida kui „See, kes ei ole saavutanud meisterlikkust rusikavõitluses, ei saa olla vapper sõdalane“.
Tan’i ja Song’ dünastiate ajal (618-1279 m.a.) muutus wushu struktureeritumaks. Legendi kohaselt õpetas kuulus Songi kindral Yue Fei oma sõduritele oma leiutatud stiili Yuejiaquan. Ühe teise loo järgi oli Yue Fei kuulus oma meisterlikkuse poolest oda kasutamises, teda kutsuti hüüdnimega „shengqiang“ – võluoda. Hilisem stiil xingyiquan arvatakse olla loodud oda otserünnakute põhimõtetest.
Wushu kuldajastuks peetakse Mingi ja Qingi dünastiat. Mingi ajastu kindral Qi Jiguang kirjutas esimese õpiku wushu kohta pealkirjaga „Jixiao xinshu“ (otsetõlkes „Uus raamat võitluskunstist“), kus ta kirjeldas mitut vormi käsivõitlust ja relvastatud võitlust ja põhilisi strateegilisi põhimõtteid.
Tol ajal korraldati eksameid wushus neile, kel oli soov saada ohvitseriks.
Antud perioodist alates kerkis esile erinevus sõjaväe wushus ja tsiviilelanike wushus.
Tsiviilisikute wushu põhitunnuseks oli seotus filosoofiliste ja religioonikoolkondadega, mis viis lõpuks erinevate stiilide tekkele nende põhimõtete alusel.
Aastal 1979, Riikliku Spordi- ja Kehalise Kultuuri Komitee andis ühele wushu asjatundjate grupile ülesandeks koguda informatsiooni kõikide Hiina wushu stiilide kohta ja luua „Wushu entsüklopeedia“. Uurimismeeskond, läbi 6 aastase töö suutis videolindile jäädvustada umbes 500 eri wushu stiili ja koolkonda, avaldas kokkuvõtte wushu meistritest, vormidest ja stiilidest, ja ka „Wushu da cidian“ – „Wushu stiilide sõnaraamat“, kus kõik nende stiilide tehnikad kirjas olid.
1986. aastal loodud „wushu yanju yan“ (Wushu Uurimisinstituut) aitas koolitada wushu kohtunikke ja õpetajaid, publitseerida wushu õpetamise materjale ja täiustada olemasolevaid võistlusreegleid. Paljud wushu õpetajad väljastpoolt Hiinat on käinud antud instituudis oma oskusi täiustamas.
Viimase 20 aasta jooksul on wushu laiendanud oma mõju terves maailmas koos riiklike wushu föderatsioonide loomisega rohkem, kui sajas riigis, mille tulemusena tekkis 1991. aastal Rahvusvaheline Wushu Föderatsioon (IWUF – International Wushu Federation) ja selle mandrilised kogud – Euroopa, Aasia, Ameerika, Aafrika, Austraalia ja Okeaania wushu föderatsioonid. Nüüd on wushu spordina tunnustatud nii Rahvusvahelise Olümpia Komitee (IOC – International Olympic Committee) kui ka Ülemaailmse Rahvusvaheliste Spordiföderatsioonide Liidu (GAISF – Global Association of International Sports Federations) poolt.
Pekingi olümpial 2008 näidati Wushu tutvustava esinemisena. Selle võitluskunsti ajalugu küündib üle 3000 aasta tagusesse mineviku. Nii võib öelda, et tegemist on ühe pikima ajalooga spordiga mille ajalooline, kultuuriline, tervisele ja vaimsele arengule suunatud sisu on üks unikaalsemaid spordialasid millega saavad tegeleda kõik vanuse rühmad.
www.kungfu.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar