Sissejuhatus WU SHU / KUNG FU'sse.

WU SHU-d ja KUNGFU-d loetakse sünonüümideks. Neid on omavahel eristada ja jagada eraldi aladeks on praktiliselt võimatu ja mõttetu ning seepärast on mõistlik kasutada Hiina võitluskunstide puhul selle ala ametliku nimetust Wushu, segaduse vältimiseks.

WUSHU seda võitluskunsti tuntakse läänemaailmas veel kung-fu nime all. Wushu nimetus võeti laialdaselt kasutusele alles seoses kultuurirevolutsiooniga. Mandariini keeles tähendab see sõja- ehk võitluskunsti ( wu = sõda ja shu kunst). Kung tähendab energiat ja fu aega. Kung fu terminit võib tõlgendada kui ühe kindla ajaperioodi omandatud oskus. Seega nt. kokad, õpetajad, autojuhid jt oskavad kung fud omal alal.

Tänapäeval räägitakse väga palju karateest, aikido’st, taekwondo’st kuid unustatakse ära, et nende stiilid on oma alguse saanud Hiinast. Näiteks karate oma algsel kujul oli Wushu ühe stiili lihtsustatud variant, samas ei tohiks seda võtta antud stiili halvustamisena praeguseks on sellest välja kasvanud mitmed väga head alastiilid mis kannavad päris edukalt edasi Wushu sisu.

Wushu on tõhus praktiline võitlussüsteem, milles on paljud võinud veenduda mitmete kaasaegsete filmide najal. Eelmise sajandi teisel poolel seoses meistrite vaheliste duellide ära keelustamisega ja Hiinlaste omapoolse salatsemisega jäi paljudele mulje, et Wushu on ainult mingite kavade esitamine ja showesinemised, paraku jäi tabamata tegelik sisu ja taust. Wushu on kõige mitmekülgsem idamaiste võitluskunstide kogum kust võib iga soovija leida midagi enda jaoks: noortele Sanda/Qinda vabavõitlus ja talud (vormide tegemine), vanematele inimestele Taiji ja Qigun jpm.

Wushu jaguneb suuresti kaheks peamiseks haruks: modernne wushu ja traditsiooniline wushu.

Nii modernne kui ka traditsiooniline wushu koosneb üldistatult kahest osast: taolu ja sanda/sanshou.

 

Sanda/sanshou/lei tai: - täiskontaktiga reeglitega võitlus koos kaitsmetega.

Kuna alates 1953. aastast pole Hiinas tõeline wu-shu võitlus lubatud, siis sanda on wushu vastus sportliku vabavõitluse kategooriasse. Tegu on täiskontakt võistlusega, mida peetakse maapinnast kõrgemale tõstetud areenil. Lubatud on käte ja jalalöögid ning heite- ja tõuketehnikad. Võistlus käib punktide peale, kuid võita võib ka vastast knock outi lüües või olles oma vastasest piisavalt üle, et kohtunik katkestab matši. Algajate puhul kasutatakse kiivrit, kere, käe ja sääre kaitsmeid, profi tasemel vaid käekaitsmeid.

Sanshou alaliik on quinda/qinda mis on poolkontakt vabavõitlus. Peamine erinevus on see, et ei ole lubatud tugeva jõulised tehnikad ning seetõttu sobib see alustamiseks.

Sandat on mõjutanud nii traditsiooniline hiina poks kui maadlus. Sanda sarnaneb tai poksi ja kickboxing'uga, kuid ta hõlmab rohkem kinnihoidmis-, heite-, ja mahaviimistehnikaid.

Siia alla saab tuua ka taiji tuishou (taji „lükkavad käed“) kasutusel taijiquani treeningutel ja võistlustel – Taiji’s kasutatav vabavõitlus.

Qinda – kergekontaktiga vabavõitlus (light kontakt) viimastel aastatel lisandunud vabavõitlus ala.

Taolu: võitlus kujuteldava vastasega, siia alla käivad kompleksid/vormid/kavad ilma vastaseta nii relvadega kui ilma, osad talud on koos ühe või mitme vastasega (need harjutused on mõeldud edasijõudnutele) .

Wushus on väga oluline koht taoludel, kuna erinevalt üldlevinud arusaamast, et tegu on pelgalt akrobaatilise tantsuga, pole see tegelt nii. Vormid on Hiina võitluskunstides, nagu ka Jaapani karates katad, loodud selleks, et üheaegselt treenida harrastajate jõudu, kiirust, vastupidavust ja oskuslikku vilumust, lisaks kinnistab see vormis antud tehnikaid. Seetõttu võrdub treeningu ajal kümmekond minutit intensiivset taolude tegemist paljude erinevate ja aega nõudvamate jõu ning vastupidavus harjutuste tegemisega. Lisaks arendab see hästi koordinatsiooni, kuna moodsa wushu taolude harrastajad sooritavad keerulisi hüppeid, sealhulgas 540 ja 720 kraadiseid ning ohtralt võhma ja oskust nõudvaid akrobaatilisi elemente. Eestis on traditsioonilised ja modernsed vormid üldiselt esindatud samadel võistlustel.

 

Wushu taolu võistlusreeglite järgi on see sport jagatud: gui ding taolu (kohustuslikud võistlusvormid) kasutusel algajate ja kesktasemel võistlejate puhul; zixuan taolu (valikulised võistlusvormid koos või ilma raskust lisavate liigutusteta) oma loodud vormid koos keerukate hüpete ja tasakaalu hoidmistega - kasutusel edasijõudnud võistlejate puhul;  chuantong taolu (traditsionaalse wushu vormid) kasutusel igapäevasel harjutamisel ja näitamisel; duilian (vormis võitlemine) koos või ilma relvadeta (kindlad vormid); jiti biaoyan (grupiüritused) kasutusel võistlustel ja semonstratsioonesinemistel.

Peamised modernse wushu stiilid on: Chan Quan (pikkrusikas) ja Nan Quan (lõunarusikas), vastavalt põhja ja lõuna Hiina stiilid.

Kõiki neid liigutusi ja liikumisi hinnatakse kohtunike poolt. Taolude esitamisel on olenevalt selle keerukusest esitatud ajalised nõuded: baas taludel ajalist liimiti otseselt ei ole, noorte programmide korral (n 32 vormid) on aeg 1min, täiskasvanute võistlusvormidel 1,20 min, Taiji’s 4-5 min, traditsiooniliste Taolude esitamise miinimum aeg tavaliselt 1 minut (siin võib olla mõningaid erisusi vastavalt stiilile ja keerukus astele). Lisaks kasutatakse erinevaid relvi, nagu noad, mõõgad (jian, dao, nandao), odad (qiang), kaikad (gun), hellebardid (n pudao) ja mitmelülilised relvad nagu nunchakud, ogaga ketid jpm.

 Traditsiooniline wushu koosneb reeglina vanematest stiilidest, kuhu kuuluvad immitatsiooni stiilid, nagu tiiger, leopard, draakon, ahv, madu, kotkas, kurg jne kui ka sisemised stiilid nagu Chi Gung, Tai Chi Quan, Bagua Zhang, Xingji Quan jt. Väliste stiilide hulka võib lugeda nt. Wing Chun/Wing Tsun nime all tuntud stiili, lisaks veel Fanzi Quan, Hung ga jt.

Tuntuimaks on traditsioonilised stiilid saanud Shaolini kloostrite tõttu.

Suurimaks erinevuseks modernsete ja traditsiooniliste stiilide vahel on taolude kohapealt see, et traditsioonilistes vormides on vähem akrobaatikat ning keskendutakse rohkem  võitluslikkudele elementidele ja tehnikate praktilisusele. Üleüldises treeningus on traditsioonilised stiilid palju karmimad ja kohati ka brutaalsemad, treeningud on suunatud rohkem reaalsete võitlusoskuste treenimisele, reaalseteks ja reegliteta olukordadeks. Stiilide surmavus on ka üks põhjuseid, miks 1953. aastal keelati ära meistrite vahelised duellid. See säästis paljud meistrid enneaegsest hukust kuid.

Peale võitlustehnikate on traditsiooniliste stiilides omal kohal ka keha ja vaimu tugevdamise tehnikatel (meditatsiooni/kontsentratsiooni harjutused, luude tugevdamise tehnikad, närvide tuimestamised jms).

Siin kohal peab ära märkima, et esimesed Euroopa meistrivõistlused traditsioonilises Wushus toimusid 2011a just Eestis mis on märgatavaks tunnustuseks Eesti Wushu harrastajate tööle säilitamaks tõelist hiina võitluskunstide vaimu. Antud võistlus oli esimene Euroopa Wushu meistrivõistlus kus osales Eesti võistkond ja meie sportlastel õnnestus ära tuua täiskasvanute katekoorjas 1 kuld, 1 hõbe ja 1 pronks, juuniorite ja noorte kategoorias 1 hõbe ja 1 pronks.