Mis annab wushu’s aluse õigete baastehnikate omandamiseks?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Vastuse leiate Wushu Estonia BLOGIST: 

Aluse baastehnikate omandamiseks annavad õiged asendid.

Järgnevad punktid on omavahel tihedalt seotud ja vajalikud asendite õigeks omandamiseks. Õpilane peab:

1. sooritades kaitse ja rünnaku tehnikaid hoidma tasakaalu
2. tehnikaid sooritades sujuvalt ümber paigutama oma keha osasid
3. võtteid teha võimalikult kiiresti (ei tohi unustada, et algul võtete õppimiseks sooritatakse neid aeglaselt)
4. jälgida, et kaitses või rünnakus kasutatavad lihased töötaksid tasakaalustatult, seejuures tuleks vältida mitte osalevate lihaste mõttetut pinges hoidmist.

Esimene tingimus asendite ja seejärel ka võtete õppimisel on luua nende omandamiseks vajalik vastupidav ja tugev baas. Arendada oma keha tugevust, vastupidavust, kiirust, painduvust, kontrollida iga oma kehaosa nii, et nad liiguksid harmooniliselt ühtse tervikuna.

Oluline, et lihased, mis on vajalikud mingi tehnika sooritamiseks, täidaksid täielikult käsku, samas aga ei segaks liikumist oma pingestatusega (kui nad peaksid olema lõdvestatud). Juhul kui teie asend on vale, siis teeb see võimatuks ka lihaste õige kasutamise ja harmoonilise töö. Kiirelt, õieti, jõuliselt ja efektiivselt saame võtteid kasutada vaid toetudes tugevale vundamendile (tugev keha, õiged asendid ja baas- tehnikad). Seega, aluse baastehnikate omandamiseks annavad õiged asendid.

www.kungfu.ee

www.wushu.ee

Miks on tasakaalu hoidmine wushu harrastamisel nii oluline?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve

Vastuse leiate Wushu Estonia BLOGIST: 

Tasakaalu ehk pingheng tehnikate meisterlikkuse poole püüdlemine on üks olulisemaid aspekte modernse wushu harrastamisel. Uued wushu võistlusreeglistikud sätestavad ulatusliku tasakaalu asendite kasutamise, mida esitatakse peaaegu kõigis raskema astme vormides. Seega on tasakaalu hoidmine väga oluline. Tasakaalu tehnikaid kasutatakse changquan, nanquan, taichi quan ning paljudes teistes stiilides ja ka relva vormides. Tasakaalu hoidmise põhimõte näeb ette mingi kindla asendi hoidmist ette antud aja jooksul (tavaliselt 2 sek.). Tasakaalu tehnikad on seotud wushu baas printsiibiga: qing-dong ehk liikumine ja liikumatus. 

Üleüldine wushu vormide dünaamilisus näeb ette pidevat faaside vaheldumist, kus on esindatud aktiivset liikumist ning stabiilseid asendeid, seal hulgas ka tasakaalu tehnikad. Tasakaalu tehnikaid on raskem hoida, kui staatilisi asendeid, sest need vajavad keharaskuse fikseerimist ühele jalale. Tasakaalu fikseerimine muutub veelgi raskemaks, kui lisada raskema astmega tehnikaid, näiteks 540 kraadised ja 720 kraadised pöörded, mis vajavad maandumist fikseeritud tasakaaluga asendisse. Peale selle kuuluvad raskema astme vormides esinevad tasakaalu tehnikad tejuxing pingheng gruppi, ehk siis pikema ajalised tasakaalu tehnikad, kus peab asendit hoidma vähemalt 2 sekundit, mis muudab asendis püsimise veelgi keerulisemaks. 

Tasakaalu treenimiseks kasutatakse „lisa keerukuse“ meetodit. See kujutab endast tasakaalu asendite ja tehnikate sooritamist pehmel pinnasel nagu võimlemismatid või tatamid ning tehnikate harjutamist piiratud alas, nagu tooli peal või hunnikusse kogutud telliskividel. 

Tasakaalu tehnikad jagunevad viide põhigruppi:

1. Zhilitixipingheng – püstised tasakaalu tehnikad ülestõstetud põlvega
2. Zhilijutuipingheng­ – püstised tasakaalu tehnikad ülestõstetud jalaga
3. Quxibandunpingheng – poolkükis tasakaalu tehnikad
4. Quxiquandunpingheng – kükis tasakaalu tehnikad
5. Qianfu, houyang, ceqing, ningshen pingheng – tasakaalu tehnikad, kus kere nõjatub ette, taha või küljepeale.

www.kungfu.ee

www.wushu.ee

Kuidas Taijiquan on ajalooliselt välja kujunenud ?

Taijiquan’i ajalugu on pikk ja folkloorist ning legendidest niivõrd läbi põimunud, et jutustuse seest tõe otsimisel võib nii mõnigi kord hätta jääda. See siin on katse tuua kiire läbilõige taijiquanõi ajaloost ka eesti lugejani.


Folkloor räägib muistsest Taoistlikust eraklasest Zhang Sanfeng’ist, kes oli ühel oma jalutuskäigul näinud kure ja mao vahelist võitlust ning sellest kogemusest innustatuna loonud liigutuste seeria, mis sai tänapäevase taiji aluseks.

Pärast Zhang Sanfeng’i legendaarset kuju on piltlikult öeldes “tükk tühja maad” kuni leidub esimine ajalooliselt tõestatav jälg võitluskunsti järjepidevast koolkonnast, mida võiks tinglikult nimetada taijiquan’i koolkonna alguseks. See jälg algab 17 sajandi keskel Chen Wangting‘i isikuga.

Chen Wangting oli endine kindral, kes pärast Ming dünastia lagunemist läks erru ning naases oma kodukülla, kus ta ilmselt siis kohalikele ka võitluskunsti õpetas. Praeguseks arvatakse, et võitluskunst mida Chen külas harrastati oli suure tõenäolisusega sama või väga sarnane selle aja sõjaväes kasutust leidnud käsivõitluse tehnikale.

Läbi mitme sajandi õppisid nn. “Chen küla võitluskunsti” mitu põlvkonda võitlejaid ning selle aja jooksul arenes ja muutus võitluskunst vastavalt sellele kuidas ta omandas ja integreeris endasse paljude erinevate võitluskunstide tehnikaid ning põhimõtteid.

Järgmine olulisem verstapost Taijiquan’i arengus algab 19 saj. esimeses pooles kui Chen külla (milles harrastatavat võitluskunsti nimetati tol ajal Chen’i Poksiks või siis ka Kahuripoksiks) saabus noor Yang Luchan, keda loetakse tänapäevase taijiquan’i loojaks.

Erinevate taiji koolkondade legendid räägivad pisut erinevaid versioone sellest kuidas täpselt või millise eesmärgiga Yang Luchang tegelikult Chen külla saabus ning kuidas ta sai õpetust Chen küla võitluskunstnikelt. Kindlalt on vaid teada et Yang Luchan viibis mingi osa oma elust Chan külas kus ta omandas ka kohaliku võitluskunsti tehnikad.

Pärast Chen külast lahkumist rändas Yang Luchan mööda tollal üsnagi rahutut Hiinat, teenides elatist kohalike külade ja linnade omakaitseväelastele ning ametnike ihukaitseväelastele võitlusoskusi õpetades. Selle aja jooksul arenes ja muutus ka Yang Luchani poolt harjutatav stiil, lisades Chen küla poksiga võrreldes olulisel määral pehmust ning liigutuste katkematut voolavust.

Üks tema klientidest ning hilisemaid õpilasi oli Hiina Keisririigi kõrge ametnik Wu Yuxiang. Tema abiga saiYang Luchan ka koha Pekingi keisripalee ihukaitseväe eliitüksuste võitluskunstide koolitajana. See positsioon andis Yang Luchan’ile ning tema võitluskunstile esimese tõsisema tõuke taijiquan’i populaarsuseks.

Huvitav on mainida ka et kuni selle ajani ei nimetatud ei Chen küla võitluskunsti ega ka Yang Luchani poolt õpetatavat stiili taiji’ks. See nime sai Yang peekonna poolt õpetatud võitluskunst alles 19 saj teisel poolel ning Chen küla võitluskunst võttis omaks nimetuse taijiquan alles 19. saj lõpus või 20. saj alguses, kui Yang Luchani’st alguses saanud erinevad Taijiquani koolkonnad olid juba üle Hiina populaarsed.

Millalgi sel ajal juhtus veel üks oluline asi, mis on tugevasti kaasa aidanud Taijiquani populaarsusele esmalt Hiinas kuid hiljem ka läänemaailmas. Nimelt avaldati seeria seni rangelt saladuses hoitud ürikuid, mis käsitlesid mitmeid taiji sügavamaid printsiipe ning andsid näpunäiteid erinevate tehnikate kasutuse osas. “Taijquan’i klassikud” on siiani oliline materjal, mida iga vähegi tõsisem taiji harrastaja peaks olema kasvõi korra läbi töötanud.

Taiji ajaloos ning levikus on ilmselt oluline roll mängida ka Hiina kodusõja ning II maailmasõja sündmustel mille käigus emigreerus Ameerikasse väga suur osa hiinlaseid, kes nagu alati tõid endaga kaasa ka osa oma kultuurist ning muu hulgas ka Taiji. Üks selliseid emigreerunud taiji meistreid on Cheng Man-ch'ing, kes alustas Ameerikas taijiquan’i õpetamist ka mitte-hiinlastele ning aitas tugevasti kaasa taijiquan’i tutvustamisele ning levikule Ameerikas ning sealt edasi ka Euroopasse ja mujale maailma..

Mis asi on taiji ?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve:

Tänasel päeval on taiji harrastajaid, kes kasutavad seda hommikvõimlemise asemel või rahulikuks meditatsiooniks, kui ka neid, kes läbi tõukavate käte paarisharjutuste õpivad tunnetama pingeid endas ning enda ümber ning neid, kes kasutavad seda kui võitluskunsti oma keha ja vaimu harmooniliseks arendamiseks.

Hiina, Wudan'is Priit Kõrve (ESTWF president), Pan Kedi (üks õpetajatest Wushu akateemias) ja Aale Kõrve (Eesti noorte koondise treener).

Tänaseks päevaks on taijiquan ilmselt üks enim harrastatud hiina traditsioonilisi võitluskunste maailmas mida harrastavad miljonid inimesed maailmas igast soost ning noorukutest päris vanuriteni välja.

Mis on Wushu õigeks omandamiseks põhilised eeltingimused?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve:


Liikumisharjutuste sooritamine Wushu-s on tihedalt seotud aju tegevuse kontrollimisega ja suunamisega. Praktiliselt treenitakse aju kehaliigutuste koordineerimiseks. Aju annab käskluse ja keha täidab selle, see muudab ka arusaadavaks, miks on oluline saavutada kontroll oma aju tegevuse üle. Kahjuks ei ole see eriti lihtne ülesanne.

Eeltingimuseks Wushu tehnika õigeks omandamiseks ja sooritamiseks on oskus end nii füüsiliselt kui ka vaimselt lõdvestada. Mõistus peab olema mitte ainult plastiline (vastuvõtlik) vaid ka vaba, et oleks kuhu midagi vastu võtta. Selleks, et saavutada sellist seisundit, peab Wushu-ga tegeleja õppima ennast tasakaalukana ja oma aju mõtevaba hoidma (mitte mõtlema, hoidma aju vastuvõtlikuna). See ei ole tühi aju, kus puuduvad emotsioonid ja teadmised, vaid seisund, kus aju on lihtsalt rahulik ning tasakaalus (vastuvõtlik).

Mida te peate Wushu õppimisel põhivundamendiks?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve:

Nagu maja ehitus nii ka Wushu õppimine peab algama vundamendist. Wushu vundamendiks on õigesti omandatud asendid, sinna saab peale ehitada liikumise (kaitse ja ründe tehnikad).

Buxing ja Bufa - asendid ja sammud on nagu esimesed kivid vundamendis millel baseerub Wushu meisterlikkus e Kung-fu (Gongfu).

Vastavalt Wushu koolile võivad asendid ja liikumised küllaltki palju erineda (eriti traditsioonilistes koolides) peegeldades antud kooli põhimõtteid. Käes olevas raamatus käsitletakse asendeid põhiliselt Wushu võistlus reeglite järgi, mis võib erineda mitmete traditsiooniliste koolkondade asenditest ja liikumistest. Siin käsitletavad asendeid, samme ja liikumisi ei tuleks käsitleda kitsalt nad võivad olla näiteks hüpete ning muude tehnikate osad.

Võitluses me ei võtta mitte sisse kindlat asendit, ega tee kindlaid samme/liikumisi vaid toimub pidev üleminek ühest asendist/liikumisest teise vastavalt olukorra muutumisele. Õpilased kes jäävad asenditesse kinni on võitluse juba eos kaotanud. Kuid omandamata asendeid/liikumisi korralikult ei pea võitleja üldse vastu ja on vastasele nagu just valminud puuvili mida on kerge ära süüa. Kui asendid on omandatud hästi siis kujuneb mõne aja möödudes  tõelisel meistril neist oma versioon mis võib aluse panna juba uue koolkonna tekkele.

Miks see tasakaalu hoidmine Wushu puhul nii oluline on?

Küsimusele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve:

Tasakaalu ehk pingheng tehnikate meisterlikkuse poole püüdlemine on üks olulisemaid aspekte modernse wushu harrastamisel. Uued wushu võistlusreeglistikud sätestavad ulatusliku tasakaalu asendite kasutamise, mida esitatakse peaaegu kõigis raskema astme vormides. Seega on tasakaalu hoidmine väga oluline. Tasakaalu tehnikaid kasutatakse changquan, nanquan, taichi quan ning paljudes teistes stiilides ja ka relva vormides. 

Tasakaalu hoidmise põhimõte näeb ette mingi kindla asendi hoidmist ette antud aja jooksul (tavaliselt 2 sek.). Tasakaalu tehnikad on seotud wushu baas printsiibiga: qing-dong ehk liikumine ja liikumatus. Üleüldine wushu vormide dünaamilisus näeb ette pidevat faaside vaheldumist, kus on esindatud aktiivset liikumist ning stabiilseid asendeid, seal hulgas ka tasakaalu tehnikad. Tasakaalu tehnikaid on raskem hoida, kui staatilisi asendeid, sest need vajavad keharaskuse fikseerimist ühele jalale. 

Tasakaalu fikseerimine muutub veelgi raskemaks, kui lisada raskema astmega tehnikaid, näiteks 540 kraadised ja 720 kraadised pöörded, mis vajavad maandumist fikseeritud tasakaaluga asendisse. Peale selle kuuluvad raskema astme vormides esinevad tasakaalu tehnikad tejuxing pingheng gruppi, ehk siis pikema ajalised tasakaalu tehnikad, kus peab asendit hoidma vähemalt 2 sekundit, mis muudab asendis püsimise veelgi keerulisemaks. Tasakaalu treenimiseks kasutatakse „lisa keerukuse“ meetodit. See kujutab endast tasakaalu asendite ja tehnikate sooritamist pehmel pinnasel nagu võimlemismatid või tatamid ning tehnikate harjutamist piiratud alas, nagu tooli peal või hunnikusse kogutud telliskividel. Tasakaalu tehnikad jagunevad viide põhigruppi:

1. Zhilitixipingheng – püstised tasakaalu tehnikad ülestõstetud põlvega
2. Zhilijutuipingheng­ – püstised tasakaalu tehnikad ülestõstetud jalaga
3. Quxibandunpingheng – poolkükis tasakaalu tehnikad
4. Quxiquandunpingheng – kükis tasakaalu tehnikad
5. Qianfu, houyang, ceqing, ningshen pingheng – tasakaalu tehnikad, kus kere nõjatub ette, taha või küljepeale.