Nii nagu paljud minu põlvkonna inimesed – läbi idamaise
filosoofia uurimise. Lisaks sellele, kui kusagil jooksis mõni Wushu/Kungfu
film, käisin kindlasti vaatamas. Kord kui kuulsin, et üks Aasia päritolu tegelane
õpetab tõelist
Kungfu’d, tormasin koos paari sõbraga kohale. Alles nüüd saan aru, kuidas mul
oma esimese õpetajaga vedas. Korealane Lev Kim on nii arst kui ka võitluskunsti
meister. Tänu temale olen hakanud mõistma võitluskunstide ilu ja nende
harrastamisega kaasas käivat vastutus. Lev Kim’i eeskuju oli see, mis viis mind
ka meditsiini juurde. Pärast Lev Kim’i olen õppinud mitmete meistrite käe all.
Näiteks eelmisel aastal käisin ennast täiendamas Hiinas Wudan’i mägedes ühes
Wushu akadeemias.
Küsimustele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu Föderatsiooni president Priit Kõrve (36).
Wushus võisteldakse
kavade esitamises ja vabavõitluses.
Kavad ehk Taolud tähendavad võitlust kujuteldava
vastasega. Kava esitatakse kas üksi või paarina. Taolutes on iga tehnika taga
võitluslik rakendus, millega tehakse vastane relvituks, võitlusvõimetuks või
suunatakse tema rünnak tühja.
Varem õpetati õpilastele 4-5 aastat Taolusid, enne kui
lubati vastasega harjutada. Selle ajaga pidi õpilane nii vaimselt kui
kehaliselt küpseks saama. Paraku on tänapäeval sellist lähenemist pea võimatu
kasutada.
Vabavõitlus ehk vastasega võitlemine jaguneb kolmeks:
Sanda (täiskontakt), Qinda (kergekontakt) ja Taiji vabavõitluse vorm „Tõukavad
Käed“. (Paljudele on üllatuseks, et Wushu alla kuuluvad näiteks ka Taiji,
Qigun, Wingtsun). Sanda võistlus toimub reeglina 80cm kõrgusel platvormil,
millel pole ääri. Vanasti olid platvormid kõrgemad ja ääristatud odadega.
Võitlus käis alistumise või surmani.
Wushu jaguneb traditsiooniliseks ja modernseks.
Traditsiooniline Wushu
säilitab üle 500 erineva stiili pärandit. Et neid mõista, tuleb vaadelda
ajajärku Hiina ajaloos, millal antud stiil välja kujunes. Näiteks kahte
omavahel nööri või ketiga ühendatud pulka kasutati algselt viljapeksuks. Relvana
tegi need eriti kuulsaks Bruce Lee, kes avas Wushu Lääne inimestele.
Moderne ehk sportlik Wushu
on pealtvaatajale põnevam, kuna seal kasutatakse lisaks tavalistele Wushu
tehnikatele palju keerulisi akrobaatilisi hüppeid, mille lõpuosas sooritatakse
mingi võimas löök. Igal tehnikal on kindel rakendus kaitses või rünnakus.
Küsimustele vastab Eesti Sportliku ja Traditsioonilise Wushu
Föderatsiooni president Priit Kõrve (36).
Wushu tähendab sõjakunsti. ( wu sõda; shu kunst).
Tänapäeval mõeldakse Wushu all Hiinast pärit võitluskunste, mida on üle 500
stiili. Lisaks Wushu’le kasutatakse Hiina võitluskunstide kohta ka sõna Kungfu.
See on läänemaailmas isegi rohkem levinud. Termin Kungfu võeti kasutusele eksikombel,
aga sõna kõlab hästi ja on seepärast siiamaani käibel.
Kung tähendab
energiat ja fu aega, seega võib Kungfu’d
tõlgendada ka kui kindla aja jooksul omandatud oskust. Näiteks kokad, õpetajad,
autojuhid jt oskavad Kungfud omal alal.
Kui keegi väidab, et Kungfu on parem kui Wushu või
vastupidi, siis see inimene on alles oma Hiina võitluskunsti õppimise teekonna
alguses.
Eagle Claw (Chinese: 鷹爪派; pinyin: yīng zhǎo pài) is a style of Chinese martial arts known for its gripping techniques, system of joint locks, takedowns, and pressure point strikes, which is representative of Chinese grappling known as Chin Na. The style is normally attributed to the famous patriotic Song Dynasty General Yue Fei.
The Chinese weapon known as the podao (Chinese: 朴刀) was originally an edged infantry weapon which is still used for training in many Chinese martial arts. The blade of a podao is shaped like a Chinese broadsword, but the weapon has a longer handle usually around one and a half to two meters (about four to six feet) which is circular in cross section. It looks somewhat similar to the guandao.
The podao is also known as the horse-cutter sword since it was used to slice the legs out from under a horse during battle. It is somewhat analogous to the Japanese nagamaki, although the latter was probably developed independently.
How to assume a Tiger Stance in Wushu Instructions 1. Face forward, keeping your feet parallel. 2. Extend one foot all the way out from the side of the body, keeping your foot forward with the heel to the floor 3.Bend the knee 45 degrees on the other leg, the foot angling slightly outward. 4.Form an upturned fist (palm side upward) in front of your stomach with the hand nearest to your extended leg. 5. Raise your other arm above your bent knee with the fist facing outward at head level
Tips & Warnings * The martial arts are physically demanding. Warm up with stretches before attempting any martial arts technique * If you have any condition that would impair or limit your ability to engage in physical activity, please consult a physician before attempting this activity.
Fanzi Quan or tumbling Chuan is also known as Bashanfan (eight-flash
Chuan). It is so called because of its eight major flashing movements,
which are executed as fast as lightning and thunderclaps. The movements
in tumbling Chuan are varied and continuous.
Wudang Quan originated from the Wudang Mountain region of the Hubei
province in China. Wudang Quan is known for its internal style of
fighting. A Wudang Quan practitioner does not force against force, but
rather redirects the opponent's attacks.
Nanquan (Chinese: 南拳; pinyin: Nán quán; literally "southern fist", or Chinese: 南派; pinyin: Nán pài; literally "southern school") refers to those Chinese martial arts that originated south of the Yangtze River of China, including Hung Kuen, Choi Lei Fut, Hak Fu Mun, Wuzuquan, Wing Chun, etc.
