Kuidas Taijiquan on ajalooliselt välja kujunenud ?

Taijiquan’i ajalugu on pikk ja folkloorist ning legendidest niivõrd läbi põimunud, et jutustuse seest tõe otsimisel võib nii mõnigi kord hätta jääda. See siin on katse tuua kiire läbilõige taijiquanõi ajaloost ka eesti lugejani.


Folkloor räägib muistsest Taoistlikust eraklasest Zhang Sanfeng’ist, kes oli ühel oma jalutuskäigul näinud kure ja mao vahelist võitlust ning sellest kogemusest innustatuna loonud liigutuste seeria, mis sai tänapäevase taiji aluseks.

Pärast Zhang Sanfeng’i legendaarset kuju on piltlikult öeldes “tükk tühja maad” kuni leidub esimine ajalooliselt tõestatav jälg võitluskunsti järjepidevast koolkonnast, mida võiks tinglikult nimetada taijiquan’i koolkonna alguseks. See jälg algab 17 sajandi keskel Chen Wangting‘i isikuga.

Chen Wangting oli endine kindral, kes pärast Ming dünastia lagunemist läks erru ning naases oma kodukülla, kus ta ilmselt siis kohalikele ka võitluskunsti õpetas. Praeguseks arvatakse, et võitluskunst mida Chen külas harrastati oli suure tõenäolisusega sama või väga sarnane selle aja sõjaväes kasutust leidnud käsivõitluse tehnikale.

Läbi mitme sajandi õppisid nn. “Chen küla võitluskunsti” mitu põlvkonda võitlejaid ning selle aja jooksul arenes ja muutus võitluskunst vastavalt sellele kuidas ta omandas ja integreeris endasse paljude erinevate võitluskunstide tehnikaid ning põhimõtteid.

Järgmine olulisem verstapost Taijiquan’i arengus algab 19 saj. esimeses pooles kui Chen külla (milles harrastatavat võitluskunsti nimetati tol ajal Chen’i Poksiks või siis ka Kahuripoksiks) saabus noor Yang Luchan, keda loetakse tänapäevase taijiquan’i loojaks.

Erinevate taiji koolkondade legendid räägivad pisut erinevaid versioone sellest kuidas täpselt või millise eesmärgiga Yang Luchang tegelikult Chen külla saabus ning kuidas ta sai õpetust Chen küla võitluskunstnikelt. Kindlalt on vaid teada et Yang Luchan viibis mingi osa oma elust Chan külas kus ta omandas ka kohaliku võitluskunsti tehnikad.

Pärast Chen külast lahkumist rändas Yang Luchan mööda tollal üsnagi rahutut Hiinat, teenides elatist kohalike külade ja linnade omakaitseväelastele ning ametnike ihukaitseväelastele võitlusoskusi õpetades. Selle aja jooksul arenes ja muutus ka Yang Luchani poolt harjutatav stiil, lisades Chen küla poksiga võrreldes olulisel määral pehmust ning liigutuste katkematut voolavust.

Üks tema klientidest ning hilisemaid õpilasi oli Hiina Keisririigi kõrge ametnik Wu Yuxiang. Tema abiga saiYang Luchan ka koha Pekingi keisripalee ihukaitseväe eliitüksuste võitluskunstide koolitajana. See positsioon andis Yang Luchan’ile ning tema võitluskunstile esimese tõsisema tõuke taijiquan’i populaarsuseks.

Huvitav on mainida ka et kuni selle ajani ei nimetatud ei Chen küla võitluskunsti ega ka Yang Luchani poolt õpetatavat stiili taiji’ks. See nime sai Yang peekonna poolt õpetatud võitluskunst alles 19 saj teisel poolel ning Chen küla võitluskunst võttis omaks nimetuse taijiquan alles 19. saj lõpus või 20. saj alguses, kui Yang Luchani’st alguses saanud erinevad Taijiquani koolkonnad olid juba üle Hiina populaarsed.

Millalgi sel ajal juhtus veel üks oluline asi, mis on tugevasti kaasa aidanud Taijiquani populaarsusele esmalt Hiinas kuid hiljem ka läänemaailmas. Nimelt avaldati seeria seni rangelt saladuses hoitud ürikuid, mis käsitlesid mitmeid taiji sügavamaid printsiipe ning andsid näpunäiteid erinevate tehnikate kasutuse osas. “Taijquan’i klassikud” on siiani oliline materjal, mida iga vähegi tõsisem taiji harrastaja peaks olema kasvõi korra läbi töötanud.

Taiji ajaloos ning levikus on ilmselt oluline roll mängida ka Hiina kodusõja ning II maailmasõja sündmustel mille käigus emigreerus Ameerikasse väga suur osa hiinlaseid, kes nagu alati tõid endaga kaasa ka osa oma kultuurist ning muu hulgas ka Taiji. Üks selliseid emigreerunud taiji meistreid on Cheng Man-ch'ing, kes alustas Ameerikas taijiquan’i õpetamist ka mitte-hiinlastele ning aitas tugevasti kaasa taijiquan’i tutvustamisele ning levikule Ameerikas ning sealt edasi ka Euroopasse ja mujale maailma..